Täna uurime minivoolikuklambrite tutvustust
See on järjekordne tuletatud voolikuklamber. Siseturu nõudlus pole suur, peamiselt välisturgude vajadused, seega kasutatakse enamikku neist voolikuklambritest ekspordiks. Enamik turul olevatest minivoolikuklambritest on valmistatud süsinikterasest ja roostevabast terasest 304 ning kruvid on samuti valmistatud süsinikterasest ja roostevabast terasest 304.

Tootmisprotsess jaguneb üldiselt viieks etapiks. Esiteks lõigatakse tükk. Tüki lõikamisel lõigatakse materjal käsitsi söötmismasinaga ära. Lõigatav lõikenuga on samuti spetsiaalselt töödeldud, mitte ühtlane nuga, vaid "V"-kujuline lõikenuga. Edasine töötlemine loob aluse. Teiseks, ääristamine, ääristamise protsess tundub väga lihtne, kuid on palju probleeme, millele tuleb tähelepanu pöörata, näiteks ääristamise laiuse ja sügavuse kontrollimise probleem. Pressimise peamine ülesanne on kaitsta keelatud toru kahjustamise ja lindi ebavajalike majanduslike kahjude eest. Kolmandaks, vormimine, see vormimise etapp on ülioluline. Selle raskus seisneb kõveruse kõveruse ning "kõrva" pikkuse ja tiheduse kontrollimises. Neljas osa on "ematüki kinnitamine". See protsess seisneb peamiselt keermestatud pandlaga rauatüki kinnitamises "kõrva" teise otsa. See on aeg kasutada algse lõiketüki jäetud "eelvarju". V-kujuline sisselõige tagab kruvile teatud ruumi emadetaili läbimiseks ja ka emadetaili kinnitamiseks. Pärast nii mõnda sammu on mini-kõrvarõngas valmis. Suurem osa tootmisest on aga torujuhtme tootmine ja seda ei tehta eraldi. Seega on kõik äsja mainitud osad kõrvarõnga kokkuvõtlikud tootmisetapid. Tsinkimine või poleerimine on vajalik pärast kõige valmimist ning seejärel on tegemist täieliku valmistootega.
Peamine põhjus, miks seda nimetatakse minivoolikuklambriks, on see, et see on suhteliselt väike ja üldiselt on selle läbimõõt 34 mm, mis tähendab, et see klamber saab kinnitada torusid, mille välisläbimõõt on maksimaalselt 34 mm.