Kuigi need ei tundu olevat hoone siseehituse või veevärgisüsteemide oluline osa, täidavad klambrid väga olulist funktsiooni, mis hoiab liinid paigal, peatab need või hoiab torustiku turvalisena. Ilma klambriteta puruneks enamik torustikust, mille tulemuseks on katastroofiline rike ja oluline kahju lähipiirkonnale.

Toruklambrid, mis toimivad igat liiki torustiku kinnitamise või stabiliseerimise olulise vormina, on aastate jooksul arenenud lihtsast köie või kettide pealekandmisest valmistatud osadeni, mida saab kasutada erinevates olukordades ja tingimustes. Põhimõtteliselt on toruklambrid ette nähtud toru või torustiku osa paigal hoidmiseks kas konkreetses kohas või õhus riputatuna.

Paljudel juhtudel peavad torud ja torustikud läbima õõnsusi,lagialad, keldri käiguteed jms. Selleks, et liinid ei takistaks inimeste või asjade teisaldamist, kuid torustiku läbimiseks piirkonnast, tuleb need kõrgele seintele aidata või lae alla riputada.

Seda tehakse ühes otsas lakke kinnitatud varraste ja teisest otsast klambritega. Vastasel juhul kinnitatakse torud seinte külge klambritega, et hoida neid kõrgel positsioonil. Kuid ükski lihtne klamber ei tööta. Mõned peavad suutma käte temperatuuri mõõta. Kõik klambrid peavad olema kindlad, et vältida torujuhtme võnkumist. Ja nad peavad suutma käsitleda torude metalli paisumismuutusi, mis võivad külma või kuumaga läbimõõdu suuremaks või väiksemaks muuta.

Toruklambri lihtsus varjab, kui olulist funktsiooni see täidab. Hoides torustiku paigal, aitavad seadmed tagada, et sees liikuvad vedelikud või gaasid jäävad sinna, kuhu nad kuuluvad, ja jõuavad ettenähtud sihtkohta. Kui toru peaks lahti tulema, valguks sees olevad vedelikud kohe lähiümbrusse või gaasid saastaksid õhku sarnasel viisil. Lenduvate gaaside korral võib see põhjustada isegi tulekahjusid või plahvatusi. Nii et klambrid teenivad üliolulist eesmärki, ei mingit argumenti.